Sunday, August 26, 2012

Parim puhkus Balil


Nüüdseks olen ma juba Eesti pinnal, aga kirjutatud on see mõni aeg varem.

Seekord ei kirjuta ma enam kaugelt kängurumaalt vaid veidi lähemalt Indoneesiast. Hetkel siis üldse Lomboki saarelt Gili Trawaganilt. Inerneti siin meil pole ehk postitus läheb üldse üles kunagi hiljem.
8.augustil ütlesin siis head aega Austraaliale, kõikidele kallitele töökaaslastele, sõpradele, majanaabritele ja kodule. Tõsi – selle aastaga on see väga koduseks saanud ja jääb kindlasti üheks osaks minust, eriti kui Siim praegu sinna jääb. Loodetavasti naasen ka mina mõneks ajaks juba jaanuaris. Viimased õlled töö juures tehtud bossiga, viis meid Rebecca ehk teise nimega kassiotsija lennujaama. Ma olin mures oma ülekilode pärast...kuigi eks rohkem muretsen nende pärast siis kui pikem reis kodu poole tuleb. Perthi rahvusvaheline lennujaam oli endiselt väike, väiksem kui Tallinnas. Kohati on tunne nagu väike külalennujaam mitte Lääne-Austraalia pealinna oma. Ja juba lennutaski AirAsia meid väikese Indoneesia saare Bali poole. Lend sinna kestis vaid 3,5 h, mis on ka üks põhjusi, miks see austraallaste lemmiksihtpunkt on. Neid põhjuseid on muidugi veel ja veel – alustades odavusest kuni aastaringse hea ilmani. Mitte et Austraalias ilm hea ei oleks, aga nende jaoks tundub see kolm kuud kestev 20-kraadine talv ikka ka väga külm ja raske. Tagasi meie sõidu juurde minnes, siis lennuk oli odavlennufirmale kohaselt ebamugav. Siimu arvamuse kohaselt nahkistmetega Ryanair. Tema jalad ei tahtnud üldse istmete vahele ära mahtuda. Lennukis üldjuhul kuulis teenindajaid kõlaritest mingis aasia keeles rääkimas, mis kõlas täpselt nagu trummipõrin. Vahepeal oli ka midagi inglise keeles vahel, aga no väga vahet polnud. Üks ja sama trummipõrin kostus ikka. Kohale jõudes oli meil juba 25 USD valmis, mille eest viisa passi löödi, kauplesime endale takso ja hotellis olimegi. Broneerisin meile esimeseks 3 ööks hotelli Kuta Best Western Seaview hotelli, mis oli otse ranna ääres ja ka paari sammu kaugusel kesklinnast. Kuta on üldjuhul tuntud pidutsevate austraallaste poolest ja väga aktiivse ööeluga. Kuna see oli lennujaamale lähedal ja sealt oli väga lihtne igale poole minna ning päris vaikust me ka ei soovinud, siis jäime sinna hotelli lõpuks 6 ööks.
Bali ise on siis üks Indoneesia saartest. Mis teda eristab on, et religiooniks erievalt teistest saartest on hinduism (teistel üldjuhul islam). Tähendab siis seda, et saar on täis väga toredaid ja ilusaid templeid ja kõik tundub väriviline, positiivne. Islam üldjuhul tundub kuidagi süngem, eriti nüüd kui oleme aega veetnud ka teistel saartel. Loodus on väga roheline, isegi praegusel ehk kuival perioodil. Nimelt Balil on vihmahooaeg oktoobrist maini, mis muidugi ei tähenda, et seal sajaks iga päev. Kuival ajal nagu praegu lihtsalt ei saja üldse, nagu kuulda on olnud, siis viimased 3 kuud pole sadanud. Pühasid on neil ka üsna sageli. Nimelt mõnes kuus ligi 15. Nüüd 17.augustil oli ka kõige tähtsam päev ehk Bali iseseisvspäev – vabanesid nad siis pärast II ms Jaapani alt. Enne seda valitsesid saarel hollandlased. Igal hommikul panevad nad väiksed korvikesed maha koos väikese einega, mida parasjagu kodus on ehk üldjuhul riisi, nuudleid, saia ja lill. Selliseid korvikesi on kõik tänavad täis. Liikluskultuur on nagu aasias ikka – tavapärane segadus. Rollereid on 3 korda rohkem kui autosid. Isegi 5-aastased sõidavad üksi rolleritega.
Alustuseks tutvusime siis Kuta linnaga. Terve linn on täis pealetükkivaid kaupmehi, baare, restorane, hotelle. Rand on peamiselt täis surfareid. Isegi rolleritel on surfilauahoidja. Pärast Austraaliat tundub kõik ERITI odav ja söögid ERITI head. Luksus oli saada restoranist midagi peale burksi ja friikate ning mojito tellides ei antuti rohelist vedelikku. Me muidugi nautisime seda täiel rinnal. Kokteile  voolas hommikul, päeval, õhtul. Paaril päeval sõitisme  ringi autojuhiga. Olin tripadvisorist leidnud autojuhi, keda väga kiideti. Tegemist on siis perefirmaga – Made Dodi tours. Enamasti sõidavad omanik, tema vend ja nõbu. Siin on väga tavaline endale palgata päevaks autojuht, kes sind ringi sõidutab. Maksab see kõigest 50 AUD. Esimene päev sõitsime põhja poole kuni Kintamani vulkaanini, kus nautisime lõunat võrratu vaatega vulkaanile. Bali on tuntud ka oma kunsti poolest – kõik teeäärsed on täis erinevaid kunstitöökodasid, puukujusid, kivikujusid jne...Ma ei kujuta, kes neid kõiki osta jõuab. Meie autojuht viis meid kohalike käsitööliste juurde ja väikestesse töökodadesse. Ühe väikse puukuju nikerdamiseks läheb aega mitu kuud.  Ubud, mis on tuntud kui Bali kultuurikeskus, on peamine koht nendeks. Enne Ubudisse minekut käisime veel ka veetemplis, kus paljud kohalikud pesid ennast halbadest asjadest puhtaks. Templites anti ka meiel sarongid ehk suured linad seelikuks. Siim nägi väga moodne välja sellega. Autojuht Kadet viis meid veel ka bali kohvi degusteerima. Kohvi oad on väga erilised. Nimelt korjatakse ühed kindlad marjad, mis söödetakse sisse suure roti taolisele loomale luwakile, kes need omakorda välja situb. Sealt need korjatakse, võetakse kest ära ja jahvatatakse. Ja uskuge või mitte, aga maitse on väga hea. Hind on ka muidugi vastav  ehk mitu korda kallim kui tavaline. Külastasime ka paari suurt riisipõldu, mis meenutab suurt astmetega rohelist mäge. Riis kasvab siis vee sees, mis suunatakse ülevalt ja siis see läheb nendesse astmetesse. Tegime korraliku matka nende vahel – vaade on seal imeline. Viimane peatus oli Ubudis turul. Erinevalt kutast pole see nii turistikas, vaid näeb ka rohkem kohalikku elu-olu. Seal elab ka Ketut Lier, kes on Eat.Pray.Love lugenud või vaadanud, siis ilmselt mäletab ennustajat Balilt. Sõitsime tema majast mööda meiegi. Esimese tuuri alguses käisime ka vaatamas kohalikku tantsuetendust Kris ja Rawda,  mis näeb ikka väga koomiline välja. Sissejuhtatus oli Bali muusikutelt, kes näevad välja kari mehi sarongides, kes toksivad haamrit vastu kõlapulka. Ülejäänud etenus oli võitlus hea ja kurja vahel. Enne seda anti meile ka kava, kus on kogu sisu kirjas. Muidu midagi aru ei saakski. Kostüümid ja maskid on siin ikka vägevad ja need naiste ilmed. Kirjeldada on seda ikka raske. Teise tripi Kadetiga tegime lõuna poole Nusa Dua regiooni. Seal on rohkem rannad ja villad. Kui ülemine osa on mägine, roheline, siis alumine pigem kuiv ja ei jätnud mulle erilist muljet. Suurema osa ajast olime Dreamland beachil, kus laenutasime endale bodyboardid ja üritasime surfamise lihtsamat variant proovida. Veel käisime mäenukil olevas Uluwatu templis, kust avanevad võrratud vaated merele ja kus elab veel hulganisti ahve, kellele meeldib inimeste asju väga varastada – eriti prille, telefone, ehteid, kaameraid. Siim otsis endale kohe kõige suurema bambuskepi, et neid minema ajada. Prille ei julgenud üldse ette panna. Mõnel seal ikka varastati need ära ja polnud üldse õnnelikud. Kohe keskelt pooleks ja minek. Ühel varastati telefon ära, mille ahv kohe sealsamas puruks näris. Kuna kõht oli tühi, siis mõtlesime templi kõrval sööma minna. Kade ütles soovitas meil kohalikku siga proovida. Ma olin kohe nõus, mõtlesin, et äkki saab head liha. Aga kus sa sellega. Kohalik liha tähendas, et paar viilu tai liha, natuke pekki ja ülejäänud mingid jubedad osad seast ehk kõrvad ja veel hullemad jubedused. Pärast terve päev keeras sees.  Enne õhtusööki käisime veel läbi Padang Padang beachist,  kus filmiti ka Eat.Pray.Love. Seal olime tunnistajaks koera ja ahvi tülile, kaklusele, mis nägi ikka väga koomiline välja. Õhtusöök oli Kuta lähedal rannas, kus sai endale valida kala ja siis nad seal sinu juures teevad valmis. Mõnus...:)
Tuuride vahele käisime ka veel raftingut tegemas, mida olen juba ammu proovida tahtnud. Hommikul tuli buss järgi ja viis meid Bali keskele mäe otsa, kust siis hakkasime paadiga alla tulema. ÜLIÄGE, sai korraliku adrenaliinilaksu jälle. Kahel pool jõge olid suured mäed, riisipõllud, vihmametsad. Enamuse töö tegi meie eest muidugi instruktor paadis ära, aga vahepeal pidime ise ka ikka aerutama ja asju tegema. Kõige lõpuks oli 4-meetrine laskumine kosest...väga äge, Järmine kord tahaks juba kuskil  raskema astmega jõel teha. Välja õnneks paadist ei kukkunud keegi, kuigi palju puudu ei jäänud mõnel korral. Sõitsime vahpeal jugade all ja igasuguste puude alt läbi, kus oli ikka väga napp minek isegi pead all hoides. Aga kokkuvõttes oli lihtsalt super! Miskipärast arvasid kõik töötajad seal, et Siim on keegi eriline boss. Igaljuhul juba autojuht, kes meile järgi tuli suhtles ainult Siimuga. Nt kui ootasime järgmisi inimesi nende hotelli ees, siis autojuht käis vahepeal ütlemas siimule „hey siim, boss, sorry , 10 minutes“. Kuigi bussis oli ka teisi inimesi, siis nendest välja ei tehtud. Ainult Siimust, kes istus kuskil taga nurgas. Tee peal veel küsiti, et kuidas tal on. Kohalejõudes kogu aeg vabandati AINULT Siimu ees, et ootama peab vms. Raftingut tehes küsis meie instruktor ainult Siimult, et kuidas läheb ja hõikas ainult talle, et hea töö. Nii naljakas. Lõpuks kui autojuht meid hotelli viis, siis ütles hotelliomadele, et ma toon bossi koju.
Vahepeal oma aktiivsele elule nautisime veel massaaže, kokteile, pidusid, hotelli katusebasseini ja-baari. Hotell oli ka täitsa mõnus, toad olid küll pisikesed, aga ilusad ja puhtad. See on alles õige puhkus.
Pärast Balil olemist mõnda aega plaanisime minna Gili saartele, mis kuuluvad Bali kõrvalsaarele Lombokile. Tegemist on siis kolme väga pisikese saarega, meie oma on kõige suurem – 2,5 km pikk ja 1,5 km lai. Kuna pilet sinna on üsna kallis, lasime selle oma autojuhil meile oragniseerida. Hommikul 6.30 tuli mikrobuss järgi ja viis 2,5h kaugusel olevasse sadamasse. Buss topiti muidugi puupüsti täis ja see sõit saarele oli ikka kohutav. Kuna olin õuduslugusid kuulnud aeglase paadi kohta, mis on küll poole odavam, aga halvematel aegadel pidi aega võtma kuni 8 h, siis oli kindel plaan minna kiirlaevaga. Lõpuks tuli välja, et oligi kõige odavam kiirlaev (ligi 100 dollarit odavam edasi-tagasi kahepeale), aga noo väga jube ikka. 2,5 h loksumist, põrkamist, õue minna ei saanud, õhku polnud, ühelt poolt akent ka lahti teha ei saanud, sest vesi oleks sisse pritsinud. Pooled inimesed olid sellise näoga, et hakkavad kohe-kohe oksendama. Oleks seda teadnud, oleks kindlalt rohkem maksnud. Nüüd peame veel tagasisõidu ka ära kannatama sellega, sest ostsime edasi-tagasi piletid.
Saare nimi, kus meie oleme on Gili Trawagan  ja see on kolmest saaret kõige aktiivsem ja turistirohkem. Erilised on need veel ka, sest saartel pole mootortransportivahendeid ehk kogu liikumine käib ainult hobustega, ratastega, jala. Lisaks pole neil ka veel oma veevarusid ehk vett peab iga päev kõrvalolevalt suurelt saarelt Lombokilt tooma. Seetõttu pole paljudes ööbimiskohtades puhast vett, vaid ka dušist tuleb ainult merevett. Õnneks meil tuleb ikka puhast vett, mis siis et ainult külma. Elektriga on ka kehvasti siin.

Nonii, vahepeal on nädal aega edasi liikunud ja mina olen jõudnud juba otsaga Singapuri, Siim seevastu on Perthi poole teel. Jätkan aga sealt, kus viimane kord pooleli jäi. Ühesõnaga elektriga on saarel kehvasti, mistõttu esineb sageli elekrikatkestusi. Tuntud on nad heade sukeldumis-ja snorgeldamispaikadena. Seetõttu olid ootused juba suured. Kui esimesel päeval lebotasime niisama väikestes rannabaarides, siis teisel päeval võtsime teekonna ette ka randa, mis oli vaid mõnisada meeter meie bungalowst. Siim küll natuke algul mossitas, et peab rannas olema, aga lõpuks sai ka ilusti hakkama. Siin on enamik baarid otse ranna ääres liival, kellel on oma kott-toolid rannas. Seal me ennast enamasti sisse seadsime. Siim sai olla varjus ja õlut juua, mina päevitada. Laenutasime ka snorgeldamisvarustuse. Kuna aga korallid hakkasid kohe kaldast ja lained olid üsna suured, siis lestadega sisseminek oli ikka paras tükk tööd. Pluss kui lõpuks piisavalt sügavale said, siis lained muudkui loksutasid ja hoovused on ka suured, et võib kergelt hoopis teise kohta sattuda.  Enamik koralle saare juures on surnud ja värvitud. Kalu küll on ja ka kilpkonni, aga pärast Ningaloo reefil snorgeldamist Austraalias, olid ootused väga suured ja seetõttu pidime veidi pettuma. Kui varem oli lugenud, et ühed parimad snorgeldamiskohad, siis kindlasti ma ei nõustu sellega. Lisaks saime endale mõlemad korralikud kriimud peale esimese päeva snorgeldamisest kui laine lükkas vastu kõrget koralli. Õhtul laenutasime endale ratta ja sõitsime saarel ringi. Esimesel päeval tegime juba saarele tiiru jalgsi ja selleks kulus kõigest natuke üle tunni. Õhtuti on väga populaarne vaadata päikseloojangut saare põhja-või lõunaküljel. Ja see on suurepärane! Esimese õhtu veetsime lõunaküljel olevas raggae baaris, kus tehti veel pärast lõket. Teisel õhtu põhjaküljel sangria baaris. Kui valgus langeb õie nurga alla, siis on päikseloojangu ajal kauguses näha ka Balil olevat vulkaani Kintamanit. Rattaga muidu sõita on paljudes kohtades üsna keeruline, sest maas on vaid liiv. Nii juhtuski, et üsna tihi pidime oma korviga naisteratast,mille meie öömaja töötajad meile laenutasid, käekõrval kandma. Kuna saarel snorgeldada ei meeldinud, bookisime snorgeldamistripi klaaspõhjaga paadiga kolme Gili saare ümbruses. Maksis see kõigest 10 dollarit nägu – selle sees terve päev paadiga merel, pluss snorgeldamisvarustus. Paadist snorgeldada oli juba palju parem. Kuna aga hoovused on saarte vahelisel alal väga tugevad, siis nii mõnigi kord juhtus, et enne kui ära hakkasime sõitma, avastasime, et mõni inimene on kadunud  ja siis pidime hakkama teda seal otsima. Lisaks oli veel mitu peaaegu uppujat. Eks hindasid oma võimeid natuke üle. Nägime ka kilpkonni, mina nägin veeussi ka ära korra vilksamisi. Väike peatus oli ka Gili Airil, mis tundus isegi natuke mõnusam kui Gili T, aga kartsin, et see võib meile õhtuti liiga rahulikuks jääda. Meeleolukas päev merel veedetud, tuli seda tähistada ka õhtul. Suundusime saare ühte populaarsemassse raggae baari, mis oli puupüsti täis. Pärast mitmeid  mojitosid jõudsime otsaga randa kohalike peole, kes tegid lõket ja laulsid indoneesiakeelseid laule. Ja pärast seda ülejäänud päevad niisama lebotasime rannas ja nautisime rahulikku saareelu. Siim sai endale vahepeal mingi kõhuviiruse ja seetõttu oli ühe terve päeva toas pikali. Kõige selle Gilil olemise aga tegi eriti toredaks asjaolu, et käimas oli parasjagu ramadani viimane nädal ja saare keskel oli suur mošee, kust tuli peaaegu 24/7 erinevaid palveid ja laule ning see oli kosta üle kogu saare. Meie bungalow oli üsna mošee kõrval ka  ehk seda toredam. Mida lõpu poole läks, seda tihedamaks ja valjemaks palved läksid. Või no väga seda lauluks nimetada ei saa, pigem meenutas see kassi kräunumist...vahepeal oli raske enda mõtteidki kuulda selle taustal. Laupäeval ehk meie viimasel päeval panid poed ja baarid uksed järsku keset päeva kinni ja tuli välja, et nüüd lõppeb ramadaan. Mõned kohad olid ikka õnneks lahti jäetud. Inimesed olid valged riided selga pannud, mehed oma mütsikesed, naised rätikud (Indoneesias ei ole see peakatte kandmine muidu nii kohustuslik) ja siis pidasid ümber saare rongkäiku tõrvikutega. Ranna ääres lasid lapsed isetehtud rakette, mis olid kohati päris jubedad. Igas suunas suvaliselt ja mitte kõrgele vaid madalal. Teistel ümbritsevatelt saartel oli näha ja ilutulestikku ning mošeest kostis vaid allah,allah..Huviav kogemus igaljuhul. Meil oli hea meel, et olime Gililt lahkumise planeerinud pühapäevale, sest järgmised päevad olid neile suured söömis-,joomispühad ehk kõik kohad on kinni. Hobused õnneks ikka sõitsid ja hommikul saime hobusega sadamasse ja olime valmis selleks jubedaks 2,5h sõiduks Balile. Meie üllatuseks tuli seekord hoopis väiksem kiirpaat, mis oli kordades parem. Sõit oli väga sujuv ja kestis vaid tund aega. Vahepeal mõtlesime juba piletite vahetamise peale, kuid hea, et seda siiski ei teinud. Laeval kohtasime ka eestlasi...ei saa ikka mööduda reisi ilma neid nägemata.
Hotelli meil Balil broneeritud polnud, lootsime saada oma vanasse hotelli tagasi. Tuli välja aga, et ramadani tõttu ülejäänud Indoneesias algas just kõrghooajal veel teine kõrghooaeg nädalaks ehk moslemid tulevad puhkama ning seetõttu on hotell palju kallim ning vabu kohti pole. Üheks ööks saime ennast siiski sinna sebida ning leidsin netist meile kohe uue elukoha viimaseks kaheks ööks vaid paarisaja meetri kaugusel. Nautisime veel katusebasseini ja – baari. Bali tundus pärast Gilit eriti vingune ja liiklus jube. Esmaspäeval külastasime kohalikku veeparki waterbom, mis oli igati vahva. Kõige meeldejäävamaks oli Climax ehk sihuke toru, kus üleval lähed kapsli sisse, töötaja vajutab nupule ning jalgealune kaob alt ära. Liikumiskiirus on ligi 75 km/h. Kõik käis nii kähku, et ega midagi aru ei saanud, aga pärast oli küll mõnus tunne. Veepark nagu veepark ikka, parem kui Austraalias kindlasti ning sisustas meil terve päeva ära. Teisipäeval lasime sõidutada ennast taksoga suurde kaubanduskeskusesse Galleria Mall. Osta seal väga meil midagi polnud, see eest tegi üks tüüp meiel peaaegu tunniajase massaažitoolide tutvustuse ehk saime proovida erinevaid. Mulle tegi veel mingi liblikaga elektriravi vms...Lõpuks olime ikka väga läbi muditud. Siim oli ühest 10 000 dollarilisest toolist päris vaimustuses – pidavat parem olema kui inimese tehtud. Käisime proovisime ka Indoneesia kino, kust vaatasime Expendables 2, mis on päris naljakas. Kõik vanad korravalvurid ja kangelased koos. Õhtul tahtsin minna maniküüri ja Siim ka küüsi lõikama. No ja see oli elu hulleim maniküür ja pediküür. Siimul tegi ilusti ära, aga minu türdrukul polnud aimugi, mis ta teeb. Kõik küüned viilis erineva kujuga, küünelaki pani pooled varbad ja küüned täis. Siimu arvates nägid mu varbad ja küüned välja nagu ma oleks need värvipotti pistnud. Läksin järgmisesse kohta ja lasin maha võtta.  Kolmapäeva hommikul pakkisime asjad kokku, jätsime hotelli ja läksime ATV tuurile. Ootused olid kõrged. Kõige pealt 1,5h sõit Bali keskele riisiväljade vahele. Anti ATV, kiivrid, asjad. Peale meie oli veel umbes 6 ATV. Mina istusin Siimu taga. Kui sõitma hakkasime, siis pidime kohe pettuma. Kohati meenutas see pensionäri shoprideriga sõitmist (austraalias väga populaarsed golfiautode moodi sõidukid, millega vanemad inimesed poes käivad) ehk sõit oli mega aeglane. Kui mingi jubedam koht oli, siis viidi pmst käekõrval alla. Vaade oli küll ilus – mäed, riisipõllud. Kohati tunduski nagu mingi pildistamistripp. Eriti seetõttu kuna meie grupis olid ka kilid, kellel on ju vaja teha iga nurga peal näpud püsti pilte. Vahepeal läks ägedaks ka tegelikult, kuskil mudalombis saime sõita metsavahel, aga see aeg moodustas väga väikese osa kogu sõidust. Kokku kestis üldse ca 1,5h tundi heal juhul. Saime süüa seal ja siis Kutasse tagasi. Kell 1 olime juba hotellis ja sihuke tunne oli, et kas me nüüd käisime või ei käinud. Meeldejäävam oli sõit bussiga sinna ja tagasi. Ja ülejäänud päeva sisutasime baaris, nautisime viimaseid hetki koos selle aasta sees ehk üks väga kurb päev. Tuli minna lennujaama, kuhu viis meid hotelli töötaja. Korralik sõit – sõitsime ühele tüübile sisse ka, aga nagu siin asi käib, siis kui juhtub avarii, siis sõidad lihtsalt edasi. Midagi hullu polnud, külg natuke kriimustunud ainult. Lennujaamas suundusin mina Qatar Airwaysiga Rootsi poole teele, Siim Jetstariga Perthi poole. Nii see aasta mul Austraalias läbi sai ja nii see reis meil läbi sai. Palju sai tehtud, palju sai nähtud, igati kordaläinud.  Kes selle postituse läbi luges, sellele annan medali. Siia blogisse midagi nii pea enam ei tule. Vähemalt mitte enne kui ma taas tee Austraalia poole võtan. Plaanide kohaselt jaanuaris. Siim on laisk, tema ei viitsi kirjutada. Aitäh, kes te võtsite vaevaks lugeda ja ma andsin enda parima. Näeme varsti!

H-L


1 comment:

  1. Aitäh, et jagasid oma seiklusi :) Ja mulle võib medali anda ka :D

    ReplyDelete